SOTSIALISMILEERI LAGUNEMINE. KÜLMA SÕJA LÕPP. MAAILM PÄRAST KÜLMA SÕDA.

a) Endised NSVL-du juhid (NLKP peasekretärid) olid: 1922-1953 Jossif Stalin; 1953-1964 Nikita Hruštšov; 1964-1982 Leonid Brežnev; 1982-1984 Juri Andropov; 1984-1985 Konstantin Tšernenko.

b) Mihhail Gorbatšov nimetati NLKP peasekretäriks 1985. aastal pärast eelkäija K. Tšernenko surma. Ta oli ainus kõrgharidusega NSV Liidu liider, gerontokraatia (vanurite võim) tingimustes “ noormees”- 54 aastane. Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku ajaks oli Nõukogude Liit langenud sügavasse kriisi.

c) 1985. aastal algatas Gorbatšov perestroika ehk uuendamise. Perestroika eesmärgiks oli senise sotsialistliku ühiskonna reformimine, et tuua riik v älja majanduslikust kriisist. Perestroika eesmärgiks ei olnud üleminek demokraatiale ja turumajandusele, vaid käsumajanduse ja impeeriumi päästmine.

Perestroika ja glasnosti peaideoloogiks oli Gorbatšovi lähikondlane Aleksander Jakovlev.

d) Demokraatlikud lääneriigid (eriti USA) suurendasid pärast Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut survet Nõukogude Liidule ja asusid toetama Kesk-Euroopa ja Ida-Euroopa sotsialistlikke riike. Selle eesmärgiks oli esile kutsuda doominoefekt. Esimese kommunistliku diktatuuri lan gemine vallandanuks doominoefekti, mille lõpptulemuseks pidi olema terve sotsialismileeri kokkuvarisemine.

e) Gorbatšov alustas võitlust alkoholitarvitamisega:

• Aluseks oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee otsus „Abinõudest joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks“, mis võeti vastu 16. mail 1985. Seadlus “Joomarluse vastu peetava võitluse tõhustamisest” jõustus 1. juunil.

• 1985.-1986. aastal vähendati alkoholitoodete tootmist kahekordselt.

• 1988. aastaks tuleb lõpetada täielikult puuvilja- j a marjaveinide tootmine.

• Sekkuti aktiivselt alkoholi kuritarvitamise ja joomarluse juhtumistesse.

• Alkoholi müük alla 21. aastastele isikutele keelati.

• Keelati alkohoolsete jookide müük ja pruukimine sanatooriumides, turismibaasides, turismimatkadel, töötajate kollektiivsete väljasõitude ajal ja igat liiki ühistranspordis.

• Keelustati joomingute ja olengute motiivid näidendites, filmides, televisiooni- ja raadiosaadetes ning kunstiteostes.

• Hävitati viinamarjaistandusi Moldaavias, Kaukaasias ja Krimmis.

• Sellisel kampaanial olid rängad tagajärjed Nõukogude Liidule: kolme järgneva aasta jooksul jäi riigikassasse laekumata 37 miljardit rubla; süvenes inflatsioon; tekkis ulatuslik põrandaalune alkoholi tootmise ja realiseerimise süsteem; müügilt kadus suhkur, mida kasutati alkoholi surrogaatide valmistamiseks; surrogaatide massiline tarvitamine tõi kaasa suremuse kasvu; alkoholi müügi järsk piiramine tõi kaasa narkootikumide leviku intensiivistumise.

f) 1986-1988 legaliseeriti (muudeti seaduslikuks) eraettevõ tlus umbes 30 tootmis- ja teenindusalal. Jõudsalt arenes kooperatiivsektor, mida iseloomustas korruptsioon (rahapesu).

g) Põllumajandust reformida ei suudetud. 1986-1989 oli Nõukogude Liit sügavas majanduskriisis. Lääneriigid ja nende ühised finantsorganis atsioonid toetasid Nõukogude Liitu rahaliselt ja majanduslikult.

h) Perestroika läbiviimiseks ning oma võimupositsioonide kindlustamiseks vanameelsete jõudude vastu algatas Gorbatšov 1986. aastal glasnosti ehk avalikustamise:

• Lõdvenes tsensuur, suurenes massiteabevahendite roll ühiskonnas ja algas poliitilise elu liberaliseerimine.

• Esmakordselt hakati avalikustama õnnetusi (lennuõnnetused, looduskatastroofid, 1986. aasta Tšernobõli

tuumakatastroof) ja rääkima keskkonnaprobleemidest.

• Räägiti seni tundmatuidfakte Nõukogude ajaloost (repressioonid, diplomaatilised lepingud- MRP).

• Räägiti sellest, kuidas Läänes inimesed tegelikult elavad.

• Räägiti kuritegevuse ulatusest NSVL-dus.

• Mõisteti hukka Stalini isikukultus ja repressioonid.

Impeeriumimeelsed jõud olid huvitatud Gorbatšovi kukutamisest ning reformide peatamisest.

i) Tähtsamad muutused sisepoliitikas:

• 1989. aastal toimusid valimised uude esindusorganisse Rahvasaadikute Kongressi, kes valis kõrgema seadusandliku võimuorgani Ülemnõukogu. Kasvas rahva poliitiline aktiivsus, moodustusid erakonnad ja kujunes opositsioon (erinevad sotsiaalsed liikumised).

• Puhastati kõrgemat parteilist nomenklatuuri, mille käigus kerkisid esile noorema põlvkonna poliitikud, kes polnud korrumpeerunud ja olid oma tegevuses riigiametites suhteliselt sõltumatud.

• Kehtestati presidentaalne valitsemissüsteem ja 1990. aasta märtsis valiti Nõukogude Liidu presidendiks Mihhail Gorbatšov.

• 1990. aastal oli tõsine toidupuudus (kehtestati kaardisüsteem).

• Rahva elatustaseme pidev langus.

• 1990. aastal nõrgenes Kommunistliku Partei, KGB ja sõjaväe roll ühiskonnas ja riigi juhtimises.

• 1990. aasta mais valiti radikaalide liider Boriss Jeltsin VNFSV presidendiks (Venemaa Ülemnõukogu esimees).

• Juunis 1990. aastalvõeti vastu ja kuulutati välja Venemaa suveräänsusdeklaratsioon.

• 1991. aasta juunis valiti Vene Föderatsiooni presidendiks Boriss Jeltsin.

• 1991. aastal kasvas Jeltsini populaarsus, Gorbatšovi populaarsus langes.

• Lõdvenes tsensuur ja suurenes massiteabevahendite osatähtsus ühiskonnas.

• Hakati tunnustamainimõigusi.

• Suurenesid kodanikuõigused ja kodanikuvabadused.

• Repressioonide nõrgenemine.

• Alusetult süüdimõistetute vabastamine vanglatest/vangilaagritest ning rehabiliteerimine (poliitvangid, dissidendid ehk teisitimõtlejad).

• Tehti ettevalmistusi uue liidulepingu sõlmimiseks, allkirjastamine oli plaanitud 20. augustiks 1991 ning see oleks Nõukogude Liidu senisel kujul likvideerinud, sest tekkinud oleks konföderatsioon ehk riikide liit.

j) Tähtsamad muutused välispoliitikas:

• Gorbatšov alustas suhete parandamist lääneriikidega, et tagada majandusreformide läbiviimine.

• Taasalustati riigipeade tippkohtumisi ja parandati suhteid lääne suurriikide juhtidega.

• 1986. aastal toimus Reykjavíkis Gorbatšovi ja USA president Reagani tippkohtumine, mis tõi kaasa NSVL-du ja USA omavaheliste suhete paranemise.

• Alustati läbirääkimisi võidurelvastumise lõpetamiseks ning desarmeerimise (relvastuse vähendamine või likvideerimine) alustamiseks, kuna NSVL oli võidurelvastumise nii kui nii kaotanud.

• Suurenes inimõiguste kaitsealane koostöö lääneriikidega.

• Pärast Gorbatšovi ametisse astumist katkestati keskmaarakettide paigaldamine NSVL-du Euroopa osasse ja peatati tuumarelvakatsetused.

• 1987. aasta detsembris kirjutas Gorbatšov Washingtonis alla kokkuleppe kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta.

• 1987. aastal loobuti Brežnevi doktriinist. Brežnevi doktriini kohaselt lubati NSVL-dul sekkuda Ida-Euroopa sotsialistlike riikide siseasjadesse juhul, kui kuskil sattub sotsialismi püsimajäämine hädaohtu.

• 1988-1989 toimus Ida-Euroopas Nõukogude-vastane rahvarevolutsioon, millesse NSVL jõuga enam ei sekkunud.

• NSVL lõpetas rahvusvahelise terrorismi rahastamise ja toetamise.

• 1989. aastal viis NSVL oma väed Afganistanist välja, lõppes Afganistani sõda.

• 1980-ndatel aastatel toimus NSVL-du ja Hiina suhete normaliseerumine.

• 1988. aastal lõpetati kodusõda Nicaraguas ja lahenesid ka mitmed teised regionaalsed konfliktid.

• 1990. aasta veebruarist alates alustati koostööd lääneriikidega Saksamaa taasühendamise arutamiseks (2+4 põhimõte).

• 28. juunil 1991. aastal likvideeriti Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) ja 1. juulil 1991. aastal likvideeriti Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO).

• 1994. aastaks viidi Nõukogude väed Ida-Euroopast välja.

• Sotsialismileeri lagunemise eeldused/põhjused:

a) Sotsialismileeri lagunemine on seotud muutustega NSV Liidus, kus 1985. aasta märtsis sai uueks Kommunistliku Partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Selleks ajaks oli kogu sotsialismileeri tabanud selge kriisiseisund, mis väljendus:

• Majanduskriisis:

• Tootmise langus kõikides majandusharudes.

• Majanduse ekstensiivse arengu tulemusena oli kulutatud tohutuid ressursse.

• Sotsialistlikes riikides toodetud toodete kvaliteet ei kannatanud kriitikat.

• Eksport lääneriikidesse piirdus peamiselt toorainetega.

• Naftahind, millega NSVL oli senini endal hinge sees hoidnud, hakkas langema.

• VMN-ga loodud majandusintegratsioon hakkas lagunema, kuna üldises puuduses ei tahetud oma tooteid enam teistesse sotsialistlikesse riikidesse eksportida.

• Sisepoliitilises kriisis:

• Sotsialistlikes riikides kasvas rahulolematus seoses majandusliku heaolu vähenemisega.

• Rahvas hakkas soovima osalust poliitika tegemisel.

• Sotsialistlikes riikides valitsevates ainuparteides hakkasid tekkima opositsioonilised/ uuendusmeelsed jõud, kes hakkasid end vastandama vanameelsetele/tagurlikele jõududele.

• Sotsialistlikes riikides hakkasid aktiviseeruma ka Kommunistlikele Parteidele alternatiivsed grupid- dissidendid (teisitimõtlejad); ametiühingud (Poolas), rahvarinded (Baltimaades) jne.

• Välispoliitilises kriisis:

• Majanduslikest ja sisepoliitilistest probleemidest tulenevalt algas välispoliitilise rolli allakäik.

• Ei suudetud toime tulla võidurelvastumisega (USA poolt 1983 algatatud Tähtede sõja programm).

• Arenguriikidele ehk kolmandale maailmale polnudnende enese poole meelitamiseks enam meelehead (rahaline ja majanduslik abi) anda.

• Koos sotsialistlike riikide ja NSVL-du mõju langemisega hakkas maailmas tõusma USA ja Euroopa riikide/Euroopa Liidu mõju.

b) Gorbatšovi algatatud muutused ja reformid NSV L iidus andsid eeskuju ja võimaluse muutusteks ka teistes sotsialistlikes riikides.

• Muutused sotsialistlikes riikides 1980-ndate lõpul:

a) Muutused sotsialistlikes riikides toimusid üldjuhul sarnase skeemi alusel:

• Rahva rahulolematuse kasv ja nõuded demokratiseerimise alustamiseks.

• Rahva rahulolematuse vaigistamiseks toimus võimuvahetus ainupartei juhtkonnas- vanameelsed ja rahva silmis ennast kompromiteerinud juhid vahetati uuendusmeelsemate kommunistide vastu.

• Uuendusmeelsed kommunistid alustasid ettevaatlike reformide ning sõnavabaduse järk-järgulise laiendamisega.

• Esimeste demokraatlike vabade valimiste toimudes kaotasid kommunistid senise võimumonopoli.

• Moodustatakse mittekommunistlikud valitsused, mis alustavad laiaulatuslikke reforme demokraatiataastamiseks ning üleminekuks seniselt plaani- ja käsumajanduselt turumajandusele.

b) Kommunistliku režiimi langus Poolas: 1989. aastal kaasati Poolas sõltumatu ametühingukoondis “Solidaarsus (loodi 1980, juhiks oli Lech Walesa)” ümarlauakõnelustesse, mill e otsuste alusel alustati poliitilisi reforme. 1989. aasta suvel toimunud demokraatlikel vabadel valimistel saavutas võidu “Solidaarsus”. Seniste võimudega saavutatud kompromissi alusel läks peaministri koht “Solidaarsuse” esindajale Tadeusz Mazowiecki’ il e (esimene mittekommunistist peaminister Ida-Euroopas) ning senine kommunistlik diktaator Jaruzelski sai esialgu presidendiks. 1990. aastal valiti “Solidaarsuse” liider Lech Walesa Poola presidendiks.

c) Kommunistliku režiimi langus Ungaris: 1980-ndate lõp ul tekkisid Ungaris teisitimõtlejate rühmitused ja opositsioonilised rühmitused. 1988. aasta lõpuks oli Ungaris tekkinud juba 700 sellist rühmitust ning valitsus kuulutas oma eesmärgiks „poliitilise pluralismi“. 1988. aasta meeleavaldustel nõudis rahvas 19 56. aasta revolutsiooni ohvrite rehabiliteerimist (meeleavaldused suruti maha). 1989. aastal toimunud meeleavaldustel nõudis rahvas ametliku ajalookäsitluse ümberhindamist ja Nõukogude vägede väljaviimist Ungari territooriumilt. Juulis 1989 rehabiliteeriti 1956. aasta revolutsiooni märter Imre Nagy ning maeti senisest nimeta hauast ümber (ümbermatmisel osales 300 000 inimest). 1989. aastal eemaldati Ungaris senine vanameelne liider Janos Kadar Sotsialistliku Töölispartei esimese sekretäri kohalt ning alust ati laialdaste reformidega, sealhulgas nimetati riik ümber endisest Rahvavabariigist Ungari Vabariigiks. Ungari avas 1989. aasta septembris oma piiri Austriaga. Võeti suund Ungari põhiseaduse muutmiseks ja demokraatlike vabade valimiste väljakuulutamiseks. 1990. aasta kevadel toimunud demokraatlikel vabadel valimistel saavutasid võidu opositsioonijõud.

d) Kommunistliku režiimi langus Tšehhoslovakkias ja Bulgaarias: Analoogiliselt käisid sündmused ka Bulgaarias ja Tšehhoslovakkias, kus toimus niinimetatud sametrevolutsioon. Tšehhis algasid väiksemad rahva meeleavaldused juba 1987. aastal, kuid need suruti võimude poolt maha. Pärast Berliini müüri lammutamist (09.11.1989) muutusid aga meeleavaldused massiliseks. 1989. aasta detsembris moodustati Tšehhoslovak kias valitsus, mida kontrollis opositsioon ning toimusid presidendivalimised, mille võitis populaarne dissident ja kirjanik Vaclav Havel. Sealseks eripäraks oli ka Tšehhoslovakkia rahumeelne lagunemine (sametlahutus) kaheks riigiks 31. detsembril 1992. aa stal - Tšehhi ja Slovaki vabariigiks. Bulgaarias tagandati päev pärast Berliini müüri langemist (10.09.1989) vana peasekretär Todor Živkov, mille tulemusena tulid võimule noorema põlvkonna kommunistid, kes kuulutasid jaanuaris 1990 välja Bulgaaria demokrat iseerimise programmi. Alustati kommunistliku partei ümberkujundamist tavapäraseks vasakpoolseks parteiks. 1990. aasta juunis toimusid demokraatlikud vabad valimised, kus saavutas võidu „uuenenud“ sotsialistlik partei, aga mitte opositsioonijõud.

e) Kommun istliku režiimi langus Rumeenias: Rumeenias kaasnes demokratiseerimisprotsessiga ka vägivald- sealne kommunistlik diktaator Nicolae Ceausescu keeldus võimu rahumeelselt loovutamast ja üritas rahvaliikumist jõuga maha suruda. See viis 1989. aasta detsembris rahvaülestõusu puhkemiseni, mille käigus Ceausescude perekonna diktatuur kukutati ning diktaator koos oma naisega hukati.

f) Kommunistliku režiimi langus Jugoslaavias ja Balkani kriis: Jugoslaavia lagunemine algas pärast diktaator Tito surma 1980. aastal, sest rohkem tugevaid liidreid ei olnud. Kommunistliku süsteemi lagunemine Jugoslaavias viis ka senise föderatsiooni lagunemiseni. Erinevalt Tšehhoslovakkiast toimus see vägivallaga: Sloveenia, Horvaatia ja Bosnia-Hertsegoviina läksid mittekommunistliku v alitsuse alla ja katkestasid 1990.-1992. aastal suhted senise Jugoslaavia juhtosa- Serbia ning sealse kommunistliku diktaatori Slobodan Miloševičiga (Serbia president), kes Jugoslaavia kooshoidmiseks alustas pikka ja ohvriterohket konflikti, millesse sekku sid ka ÜRO rahuvalveväed, ent suhteliselt tulutult. Lõpuks siiski sõda lõppes (NATO tegevus) ja Jugoslaavia lagunes sisemiste vastuolude tõttu. Balkani poolsaar on aga ka tänapäeval pingekollete allikaks.

g) Muutused Hiina Rahvavabariigis: Hiina RV-s oli 1 980-ndatel sealne kommunistlik liider Deng Xiaoping alustanud küll majanduslikke reforme (teatud turumajandusele omaste joonte kasutamine; vabamajandustsoonide loomine; väliskapitali lubamine riiki), ent võimumonopolist kommunistid ei loobunud, ning demokr aatiat nõudvate noorte ja üliõpilaste rahumeelne demonstratsioon Taevase Rahu väljakul Pekingi kesklinnas suruti veriselt maha (1989). Ka hiljem on igasugune teisitimõtlemine Hiinas maha surutud, nagu on seda tehtud ka Põhja-Koreas, Kuubal ja Vietnami RDV- s. Hiinas, Põhja-Koreas, Kuubal ja Vietnami RDV-s on kommunistlik režiim säilinud ka tänapäeval.

h) Endiste sotsialistlike riikide ülesanded ja probleemid peale kommunismi kokkuvarisemist:

• Majanduses:

• Põhiülesanne: tulla välja käsumajandusest ja minna ületurumajandusele.

• Pidurdada inflatsiooni ja peatada elatustaseme langus.

• Majanduse liberaliseerimine.

• Privatiseerimine ehk erastamine.

• Väliskapitali kaasamine majanduse arengusse.

• Turumajandust soosiva seadusandluse väljatöötamine.

• Energiakriis, kuna olemasolev tööstus oli väga energiamahukas ja tuli üle minna maailmaturu hindadele.

• Majandussektorite vahekorra muutmine.

• Põllumajandussuurettevõtete asendamine keskmiste ja väikestega.

• Poliitikas:

• Uue riigikorra ülesehitamine.

• Demokraatliku valimissüsteemi juurutamine.

• Integratsioon Euroopasse.

• Endiste kommunistide juhtpositsioonilt tõrjumine.

• Rahvuslikud ja usulised konfliktid (Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia).

• Kommunistliku süsteemi lagunemine SDV-s ja Saksamaadetaasühendamine (1990):

a) Samal ajal kui teistes Ida-Euroopa riikides algas 1980-ndate teisel poolel vaikselt demokratiseerimisprotsess, ei juhtunud SDV-s esialgu midagi. Samas suurenes majanduslangus ja taas hakkas kasvama põgenikevool läände, mis majanduslangust veelgi süvendas (oskustöölised/ insenert ehniline kaader lasid jalga). Põgenikevool läände suurenes eriti pärast seda, kui Ungari avas oma piiri Austriaga 1989. aastal.

b) 1989. aasta sügisel algas SDV-s seda kiirem sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemine:

• Alustati demonstratsioone(meeleavaldused ja miitingud) demokraatia taastamiseks, mille käigus nõuti vastse opositsioonirühmituse Uus Foorum legaliseerimist.

• SDV juhtkonna katsed rahva rahulolematuse kasvu veidigi pidurdada jäid lootusetult hiljaks (lubati alustada reforme).

• Seninekommunistlik diktaator Erich Honecker vahetati välja liberaalsema kommunistliku esindaja vastu.

• 9. novembril 1989. aastal lammutas rahvas Berliini müüri ja nüüd pääsesid 10 000 inimesed edasi Lääne-Berliini (piirivalve ei sekkunud). Berliini müüri langemist võib aga pidada külma sõja lõpuks, sest kadus Euroopa eraldatuse ja külma sõja sümbol.

• Järgnevalt legaliseeriti opositsioon, kaotati kommunistliku partei monopol (likvideeriti üheparteisüsteem) ning algasid ettevalmistused demokraatlikeks vabadeks valimisteks.

• 1990. aasta alguses said mittekommunistid enamuse ka SDV valitsuses.

• 1990. aasta märtsis toimunud demokraatlikel vabadel valimistel võitsid mittekommunistid, kes võtsid suuna SDV ühendamisele SLV-ga.

• Läbirääkimised Saksamaade (SDV ja SLV) taasühendamise küsimustes algasid 1990. aasta veebruaris, samas sekkusid protsessi ka II maailmasõja võitjariigid (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NSVL):

• NSVL muretses jõudude tasakaalu lõpliku kadumise pärast Euroopas.

• Poola kartis, et ühinenud Saksamaa hakkab talle esitama territoriaalseid nõudmisi endiste II maailmasõja eelsete alade tagastamiseks (1970. aastal oli SLV sõlminud NSVL-du ja Poolaga niinimetatud idalepingud, millega SLV tunnustas SDV-Poola vahelise piirina Oder-Neisse jõgede joont, lepingusse oliaga lisatud klausel, et ühinenud Saksamaa seda ei tunnista).

• Läbirääkimised Saksamaade (SDV ja SLV) taasühendamiseks toimusid 2+4 põhimõttel

(mai-september 1990):

• Kaks Saksamaad (SDV ja SLV) arutasid küsimused omavahel läbi.

• Suurriigid - USA, Prantsusmaa,Suurbritannia ja NSVL kooskõlastasid need.

• Eelkõige tuli Saksamaadel (SDV ja SLV) järgi anda NSV Liidult ühinemiseks nõusoleku saamiseks (oma nõudmistele suurema kaalu andmiseks oli NSVL-dul ka oma surveabinõu- SDV-s baseeruvad Nõukogude väed). Selleks lubati vähendada ühinenud Saksamaa sõjaväe suurust; lubati finantseerida Gorbatšovi reformipoliitikat jne.

• 1. juulil 1990 moodustati Saksamaal majandus-, sotsiaal- ja valuutaliit. SDV territooriumil hakkas kehtima SLV-gi rahaühik- Saksa mark.

• 1990. aasta septembris nõustus NSVL Saksamaa taasühinemise ja jäämisega NATO-sse ning lubas oma väed 1994. aastaks Saksamaa territooriumilt välja viia. Moskva leebumisele aitas kaasa Saksamaa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohli poolt NSVL-dule pakutud majandusliku abi programm ning toetus kodumaale pöörduvatele Nõukogude sõjaväelastele.

• 3. oktoobril 1990. aastal toimus kahe Saksamaa (SDV ja SLV) taasühinemine. Ühinenud Saksamaast sai Euroopa mõjuvõimsaim majandusriik, samuti on SLV 1990-ndatel mänginud määravat rolli Euroopa Liidu tegevuses jne.

• NSVL viis oma väed 1994. aastaks Saksamaa territooriumilt välja.

c) Kaks Saksa riiki SDV ja SLV:

• SDV- Saksamaa Demokraatlik Vabariik (loodi 07.10.1949, pealinnaks Berliin)

• SLV- Saksamaa Liitvabariik (loodi 24.05.1949, pealinnaks Bonn)

• NSVL-du lagunemine (1991):

a) Perestroika hakkas tasapisi väljuma Gorbatšovi kontrolli alt juba 1987.-1991. aastal:

• Võrreldes NSVL-du keskvõimudega liikusid paljud liiduvabariigid (eriti Eesti, Läti, Leedu) ja sotsialistlikud riigid palju kiiremas tempos.

• Senine sotsialistliku ühiskonna liberaliseerimispoliitika muutus kiiresti demokratiseerumiseks.

• Tekkisid alternatiivsed parteid ja poliitilised ühendused, mis olid suunatud Kommunistliku Partei võimumonopoli vastu (Baltimaades rahvarinded, kodanikekomiteed, MRP-AEG, ERSP, keskkonnakaitsealased liikumised, muinsuskaitsealased liikumised).

• Paljudes liiduvabariikides võeti vastu suveräänsusdeklaratsioone, mille sisuks oli, et kohalikud seadused on NSVL-du seadustest ülimuslikumad (Eestis 16. november 1988; Leedus 26. mai 1989; Lätis 28. juuli 1989).

• 23. augustil 1989. aastal toimus Balti kett, kus Balti riigid nõudsid MRP avalikustamist ja tagajärgede likvideerimist ehk Balti riikide iseseisvuse taastamist.

• 1990. aasta veebruaris-märtsis toimunud Baltiliiduvabariikide ülemnõukogude valimistel saavutasid ülekaaluka võidu iseseisvusmeelsed jõud.

• 11. märtsil 1990. aastal taasiseseisvus Leedu. Moskva alustas Leedu vastu majandusblokaadi. Eestis ja Lätis kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema iseseisvuse taastamisega. Moskva Balti riikide iseseisvuspüüdeid ei tunnistanud, kuulutas need otsused seadusevastasteks ja õigustühisteks ning lubas kasutada relvajõudu. Eestis ja Lätis tekkisid impeeriumimeelsetest koosnevad interrinded, mis toetasid NSVL-du säilitamist.

• Võeti vastu keeleseaduseid.

• Osa liiduvabariike keeldus alustamast ka läbirääkimisi liidulepingu uuendamiseks (Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova).

• Eestis, Lätis ja Leedus viidimärtsis1991. aastal läbi referendumid iseseisvuse taastamise küsimuses (rahvas toetas iseseisvuse taastamist).

• Samuti viidi märtsis 1991. aastal läbi referendum NSVL-du säilitamise küsimustes, kus ¾ valimistel osalenutest pooldas selle säilitamist (iseseisvusmeelsed NSVL-du piirkonnad referendumil ei osalenud).

• Kasvanud oli ka Vene Föderatsiooni tähtsus (1991. aastal valiti otsestel valimistel presidendiks Boriss Jeltsin), mis ohustas Gorbatšovi võimu.

• Üritades takistada NSVL-du lagunemist kasutas Nõukogude Liidu juhtkond rahva vastu ka relvajõudu (sõjavägi; Alfa; OMON):

• 1989. aastal Gruusias.

• 1990. aastal Aserbaidžaanis.

• Jaanuaris 1991 jõudsid verised sündmused ka Baltimaadesse. 13. jaanuaril 1991. aastal hukkus Leedus Vilniuse teletorni kaitsmisel 14 inimest. 20. jaanuaril 1991. aastal hukkus Läti siseministeeriumi hoone kaitsmisel Riias 5 inimest. Ka Eestis oli oht verevalamistepuhkemiseks, kuid siin need siiski ei toimunud. Selle eest võime tänada Boriss Jeltsinit, kes toetas Balti riikide iseseisvuspüüdeid ja kutsus Nõukogude sõdureid üles mitte alluma kuritegelikele korraldustele. Samuti kirjutati Tallinnas alla sõpruslepingutele Vene Föderatsiooni ja Balti liiduvabariikide vahel. 1991. aasta jaanuarisündmuste tulemusena pingestusid NSVL-du ja lääneriikide omavahelised suhted, lääneriigid lubasid NSVL-duleosutatava majandusabi andmise lõpetada juhul, kui jätkatakse oma seniseid sõjalisi aktsioone.

• Kõik see õõnestas NSVL-dupresidendi Gorbatšovi jalgealust juba sedavõrd, et NSVL-du lagunemine muutus päevade küsimuseks. Riigi kooshoidmiseks üritas Gorbatšovsõlmida liiduvabariikidega uue liidulepingu (9 liiduvabariiki olid nõus), millega nähti ette nende õiguste laiendamine. Uue liidulepinguga taheti luua Suveräänsete Riikide Liit (konföderatsioon ehk riikide liit).

• Hoidmaks ära uue liidulepingu sõlmimist 20.augustil, viisid NSVL-du senisel kujul säilitamist toetavad vanameelsed jõud 19.-21. augustil 1991. aastal läbi riigipöördekatse ehk augustiputši.

• Augustiputši juhtfiguurideks kujunesid KGB ülem Vladimir Krjutškov ja NSVL-du asepresident Gennadi Janajev.

• Võimu ülevõtmiseks moodustati Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK), mille juhiks sai Gennadi Janajev ja mis oli 8 liikmeline (kommunistliku partei poliitbüroo liikmed ja kõrged ametiisikud).

• 18. augustil esitati Mihhail Gorbatšovile ultimaatum erakorralise seisukorra väljakuulutamise nõudega, millest ta keeldus ja suleti seetõttu Krimmis koos perekonnaga koduaresti.

• 19. augusti hommikul teatati rahvale, et Gorbatšov on „haigestunud“ ja võimu on seetõttu üle võtnud RESK, ning Gorbatšovi asendab asepresident Janajev. Kuulutati välja sõjaseisukord ja saadeti laiali esinduskogud. Moskva kesklinna saadeti tankid ja soomusmasinad.

• Riigipöörajate eesmärgiks oli lämmata iseseisvuspüüdlused impeeriumi äärealadel ja õiendada arved vene demokraatidega (eesotsas Boriss Jeltsin). Iseseisvusmeelsed liiduvabariigid aga riigipöörajate korraldustele ei allunud.

• Riigipöördekatse korraldajatele otsustas vastupanu osutada Venemaa president Boriss Jeltsin. Ta kuulutas, et RESK-i tegevus on seadusevastane ja riigipöörajad on kurjategijad, ning teatas, et kogu Venemaa territoorium kehtib üksnes VNFSV-gi presidendi võim. Jeltsini ja tema toetajate tähtsaks tugipunktiks Moskvaks kujunes aga Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu hoone ehk valge maja.

• 20. augustil andis RESK oma üksustele korralduse rünnata öösel valget maja, mille kaitsele oli kogunenud umbes 100 000 inimest. Rünnakut valgele majale aga ei toimunud, sest osad rünnakuks määratud üksustest keeldusid käsku täitmast. Samuti saadi aru, et hoone vallutamine on võimalik vaid ohvriterohke lahingu tulemusena.

• 20. augustil 1991. aastal taasiseseisvus Eesti Vabariik. Läti Vabariik taasiseseisvus 21. augustil 1991. aastal. Balti riikide iseseisvust tunnistas viivitamatult Venemaa president Boriss Jeltsin. 21. augustil jõudsid Baltimaadesse aga OMON ning dessantväelased, kes üritasid siin samuti läbi viia riigipöördekatset (Riias ründas OMON ülemnõukogu hoonet ja Tallinnas üritasid Pihkva dessantväelased vallutada teletorni), need riigipöördekatsed kukkusid aga läbi.

• 21. augustiksoli selge, et riigipöördekatse ehk augustiputš on läbi kukkunud. Moskvasse saabusid Jeltsinile ustavad üksused, RESK lagunes. Võim Venemaal läks Jeltsini kätte, kes lasi riigipöörajad arreteerida. Moskvasse pöördus Krimmist koduarestist tagasi Gorbatšov,kelle võim oli sama hästi kui olematuks muutunud.

• Põhjused, miks riigipöördekatse ehk augustiputš läbi kukkus:

• Rahvas ei toetanud riigipöördekatset, alustati ulatuslikke rahvademonstratsioone (meeleavaldused ja miitingud).

• Sõjavägi keeldus täitmast riigipöörajate käske.

• Sõjaväe passiivsus ja ükskõiksus riigipöördekatse suhtes.

• Vastuhakud riigipöörajatele NSVL-du liiduvabariikides.

• Riigipöörajate vastase vastuhakku juhiks tõusis Venemaal Boriss Jeltsin ja tema meeskond.

• Riigipöörajad ei võtnud enda kontrollialla massiteabevahendeid ega sidekanaleid.

• Riigipöörajad ei suutnud vallutada valget maja.

b) Reformid ehk ümberkorraldused NSVL-dus pärast ebaõnnestunud augustiputši:

• Peatati NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) tegevus.

• Alustati KGB (Riiklik Julgeolekukomitee) reformimist, eesmärgiga see asutus üldse likvideerida.

• Rahvasaadikute Kongress võttis vastu seaduse võimukorraldusest ülemineku ajajärgul. Ühtlasi anti valitsemise volitused üle äsjaloodud NSVL-du Riiginõukogule ja Ülemnõukogule.

• Riiginõukoguüheks esimeseks ja tähtsaimaks otsuseks oli ametlikult tunnustada Eesti, Läti ja Leedu riiklikku iseseisvust, mida tehti 6. septembril 1991. aastal.

c) NSVL-du lõplik lagunemine ja laialisaatmine:

• Riigipöördekatse läbikukkumisega 1991. aasta augustis oliNSVL-du saatus otsustatud. Selle osad kuulutasid end üksteise järel iseseisvaks, impeerium säilis peagi veel vaid paberil.

• Pärast Balti riikide taasiseseisvumist taastasid lääneriigid nendega diplomaatilised suhted. 6. septembril 1991. aastaltunnustas ka NSVL Balti riikide iseseisvust.

• 24. augustil 1991. aastal kuulutas end iseseisvaks Ukraina, 27. augustil Valgevene ja Moldaavia (Moldova) ning järgnevate kuude jooksul järgnes neile enamik teisi endisi NSVL-du liiduvabariike.

• 8. detsembril 1991. aastal allkirjastasid Venemaa (Boriss Jeltsin), Ukraina (Leonid Kravtšuk) ja Valgevene (Stanislav Šuškevitš) juhid Valgevenes Belovežjes avalduse, millega saadeti laiali Nõukogude Liit ja loodi (asutati) Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ). 21. detsembriliitus SRÜ-ga veel 8 endist liiduvabariiki.

• 25. detsembril 1991. aastal loobus Mihhail Gorbatšov ametlikult võimust ja andis selle üle Venemaa Föderatsiooni presidendile Boriss Jeltsinile. Sama päeva õhtul langetati NSVL-du riigilipp Kremli Suure Palee katuselt ja asendati Venemaa ajaloolise trikolooriga. Seega võib 25. detsembrit pidada NSVL-du lõpuks. NSVL-du õigusjärglaseks sai aga Venemaa Föderatsioon.

• 26. detsembril 1991. aastal saatis NSVL-du Ülemnõukogu Nõukogude Liidu lõplikult laiali.

• SRÜ-ga liitusid aja jooksul kõik endised Nõukogude liiduvabariigid, välja arvatud Baltimaad. Sellele vaatamata pole SRÜ-st aga tugevat ühendust kujunenud.

• Külma sõja lõpp ja maailm pärast külma sõja lõppu:

a) 1980-ndate teisel poolel alanud sotsialismileeri lagunemine viis ka paratamatult külma sõja lõppemisele:

• Üks külma sõja osapooltest varises kokku (NSVL).

• NSVL-du survest vabanenud Ida-Euroopa riigid alustasid laiaulatuslikke reforme ja võtsid kiiresti kursi ühinemisele ülejäänud Euroopaga (Euroopa Liidu ja NATO-ga).

• Külm sõda lõppes demokraatlike ning turumajanduslike riikide võiduga käsu- ehk plaanimajanduslike diktatuuririikide üle, näidates viimaste ebamajanduslikkust ning sisemist nõrkust demokraatia puudumise tingimustes.

b) Külma sõja lõpuks võib pidada järgm isi sündmusi:

• Berliini müüri lammutamine (9. november 1989).

• Saksamaa taasühinemine (3. oktoober 1990).

• NSVL-du lagunemine [25. (26.) detsember 1991].

c) 1980-ndate aastate teisel poolel lõppes võidurelvastumine ning endised vaenlased USA ja NSVL alustasid läbirääkimisi desarmeerimiseks:

• 1990. aastal lepiti Pariisis kokku tavarelvastuse vähendamises Atlandi ookeanist Uuraliteni ja sõlmiti CFE leping. Samal kohtumisel teatati ka ametlikult külma sõja lõpetamisest.

• 1991. aastal leppisid USA ja NSVL kokku strateegilise ründerelvastuse (tuumaraketid, pommilennukid) vähendamise osas kuni 1/3 võrra. 1991. aasta juulis kirjutasid USA president George Bush ja NSVL-du president Mihhail Gorbatšov alla strateegilise relvastuse vähendamise lepingule START-1.

• 1992. aastal ratifitseerisid Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Kasahstan START-1 lepingu ja alustasid desarmeerimist.

• 1993. aastal sõlmiti uus strateegilise relvastuse vähendamise leping START-2, millele kirjutasid alla USA president Bill Clinton ja Venemaa president Boriss Jeltsin.

• Lääneriigid tulid NSV Liidule ja tema õigusjärglasele Venemaale rahaliselt appi tuumarelvade likvideerimisele, milleks viimasel raha ei jätkunud. Samuti hakkas USA Venemaalt vastu võtma uraani, et välistada selle sattumine kolmandatesse riikidesse või rahvusvaheliste terroristide kätte.

• Tuumariigid XX sajandi lõpul: USA, Venemaa, Hiina, Suurbritannia, Prantsusmaa, India, Pakistan, Iisrael.

d) Külma sõja lõppedes:

• Lakkas eksisteerimast senine bipolaarne ehk kahepooluseline maailm ja asendusunipolaarse ehk ühepooluselise maailmaga, kuid sõjaoht ei ole ka tänapäevasest maailmast kuhugile kadunud.

• Sõjaliselt muutus maailm pigem unipolaarseks ehk ühepooluseliseks. Rahvusvahelistes suhetes domineerisid lääneriigid (NATO ja Euroopa Liit), eriti aga USA.

• Maailmamajanduse juhtriigiks oli jätkuvalt USA ja maailmamajandust iseloomustas globaliseeritus (rahvusvahelised ettevõtted, rahvusvahelised majandusorganisatsioonid).

• USA üritas lühikest aega mängida ka maailmapolitseiniku rolli demokraatiakaitsjana maailmas.

• Lahesõda (1991): 1990. aastal okupeeris Iraak (Iraagis oli võimul diktaator Saddam Hussein) Kuveidi emiraadi. Ohustatud olid teisedki Iraagi naaberriigid, eelkõige aga Saudi-Araabia. Lääneriigid ja ÜRO mõistsid Iraagi tegevuse karmilt hukka, nõudes Kuveidi okupeerimise lõpetamist. Saddam Hussein muutus aga araabia natsionalistide silmis Lääne-vastase võitluse sangariks. Lääneriigid soovisid kaitsta oma strateegilisi huve naftarikkas Pärsia lahe regioonis. Samuti taheti kaitsta ka demokr aatiat ja väikeriikide õigusi. Kuna Iraak Kuveidi okupeerimist ei lõpetanud, siis kujuneski kiiresti välja Iraagi vastane rahvusvaheline koalitsioon ning Saudi-Araabiasse saadeti USA ja tema liitlaste relvajõud. 1991. aasta algul toimunud Lahesõjas purusta sid liitlasväed Iraagi armee ja vabastasid Kuveidi, kuid Saddam Hussein jäi endiselt võimule. Lahesõda demonstreeris seega lääneriikide sõjatehnika ja tehnoloogia absoluutset ülekaalu.

• 2003. aastal kukutati Saddam Hussein USA ja tema liitlaste poolt võimult (ajendiks desarmeerimiskriis: Husseini süüdistati massihävitusrelvade varjamises ja desarmeerimise mittealustamises). Liitlasriigid taastasid Iraagis järk-järgult demokraatia ning majanduse.

• 2006. aastal mõisteti Saddam Hussein inimsusevastaste kuritegude eest surma poomise läbi ja otsus viidi täide juba samal aastal.

• Algas Euroopa Liidu ja NATO laienemine:

• 7. veebruaril 1992. aastal kirjutati alla Maastrichti lepingule, millega pandi alus Euroopa Liidule. Euroopa Liit asutati 1. novembril 1993. aastal. Maastrichti lepinguga pandi alus ka Euroopa Keskpangale ja Euroopa Liidu kodakondsusele, ning võeti kurss liitriigi moodustamisele. Toimus ka Euroopa Liidu laienemine. 1995. aastal said Euroopa Liidu liikmeteks Soome, Rootsi ja Austria. 2004. aastal said Euroopa Liidu liikmeteks Eesti, Läti, Leedu, Küpros, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. 2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria. 2013. aastal sai Euroopa Liidu liikmeks Horvaatia. Hetkel on Euroopa Liidul 27 liikmesriiki, sest Brexitiga astus Suurbritannia Euroopa Liidust välja.

• 2002. aastal toimus üleminek Euroopa ühisrahale ehk eurole, kuid mõned Euroliidu riigid pole veel siiani eurole üle läinud (euro kasutuselevõtt ei ole kohustuslik). Eesti läks eurole üle 2012, Läti 2014 ja Leedu 2015.

• NATO loodi 4. mail 1949. aastal allkirjastatud Põhja-Atlandi lepinguga. 1990-ndate aastate lõpul võeti suund NATO laienemisele Ida-Euroopas. 1990. aastal laienes NATO endise SDV territooriumile. 1999. aastal said NATO liikmeteks Poola, Ungari ja Tšehhi. Sellele, et NATO-sse hakkaksid kuuluma endised NSVL-du liiduvabariigid, oli Venemaa Föderatsioon esialgu selgelt vastu. 2002. aastal teatas aga Venemaa president Vladimir Putin, et NATO-sse kuulumine või mittekuulumine on iga riigi oma asi, ning Venemaa ei hakka seda takistama.Selgeks sai, et Venemaa ei ole võimeline peatama NATO laienemise protsessi. 2004. aastal saidki Eesti, Läti ja Leedu NATO liikmeks, lisaks ühinesid 2004. aastal NATO-ga ka Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia ja Sloveenia. 2009. aastal ühinesid NATO-ga Albaania ja Horvaatia. Hetkel on NATO-l 28 liikmesriiki.

e) 21. sajand algas maailma jaoks ärevalt:

• 11. septembril 2001. aastal rammisid kaks islamiterroristide poolt kaaperdatud reisilennukit USA-s New Yorgis asuvaid Maailmakaubanduskeskuse hooneid (terrorirünnak kaksiktornidele). Mõlemad pilvelõhkujad varisesid selle terrorismiakti tõttu kokku. Lisaks sellele rammis veel üks islamiterroristide poolt hõivatud lennuk Pentagoni hoonet Washingtonis ning üks lennuk kukkus alla Pennsylvanias. USA juhtkond süüdistas nende terrorirünnakute toimepanemises islamistlikku Al-Qaeda rühmitust, mille juhiks oli Saudi-Araabia päritolu terrorist Osama ben Laden ehk „terrorist number üks“.

• 11. septembri terrorirünnakutega algas seega uus ajastu, mida iseloomustab võitlus ülemaailmse terrorismiga. USA alustas võitlust igasuguse terrorismi vastu, eelkõige aga islamiterrorismi vastu.

• USA uus president George. W. Bush hakkas süüdistama Afganistani Talebani valitsust selles, et nad pakkuvad varjupaika Osama ben Ladenile ja teistele Al-Qaeda liikmetele. Talebani liikumine on islamiäärmuslaste liikumine. 2002. aastal alustasid USA ja tema liitlased sõjategevust Afganistani valitsuse vastu ja samuti toetasid nad ka Talebani -vastaseid jõude. Üsna varsti olid taliibid Afganistanis võimult kukutatud ning riigis moodustati erinevate rühmituste esindajatest koosnev koalitsioonivalitsus. Liitlasväed jäid aga Afganistani, et vältida seal uue kodusõja puhkemist, kuid olukord on riigis pingeline ka tänapä eval.

• Järgmisena võttis USA sihikule aga Iraagi, Iraani ja Põhja-Korea, mida süüditati massihävitusrelvade soetamises/omamises ja terrorismi toetamises.

• Tänapäeval on tähtsamateks islamiterroristlikeks organisatsioonideks ISIS ehk Islamiriik, Al-Qaeda ja T aleban.

• Tänapäeval on tähtsamad globaalprobleemid:

• Rahvusvaheline terrorism.

• Rändekriis ja sellest tingitud probleemid pagulastega.

• Tuumasõja oht.

• Venemaa agressiivne välispoliitika (Gruusia sõda 2008; Krimmi annekteerimine 2014; sekkumine Süüriakodusõtta; suhete pingestumine NATO-ga).

• Rahvusvaheline kuritegevus (inimkaubandus, narkokaubandus, küberrünnakud).

• Keskkonna saastumine (tehaste ja sõidukite heitgaasid saastavad õhku ja tekitavad kasvuhooneefekti, mis põhjustab globaalset kliimasoojenemist).

• Rahvastiku plahvatuslik kasv (Aasia, Aafrika, Ladina-Ameerika).

• Toidu- ja veepuudus (näljahädad arengumaades).

• Nakkushaiguste levik (ebola, HIV, AIDS).

• Kõrbestumine ja metsade hävitamine.